Film jutustab Camille Claudelist, kes kunagi oli olnud armusuhetes Auguste Rodiniga. Kes oli Rodin (1840–1917), pole ilmselt vaja selgitada. Teda peetakse impressionistiks skulptuuris. Kõik me oleme tuttavad vähemalt tema «Mõtlejaga».
Camille, Rodini endine armuke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi filmis mainitakse Rodini nime ainult mõned korrad, võiks pilgu heita Camille’i ja kuulsa skulptori suhtele. Algul võttis ta Camille’i, kes skulptorina ka juba ise kätt proovinud, tööle mitte isegi modelli, vaid sekretärina, kes pidi tegema ka füüsilist tööd. Camille’ile oli juba seegi suur asi, et ta sai töötada sellise meistri kõrval. Kuid tasapisi torkas noor, 20-aastane neiu talle silma.
Rodini biograaf David Weiss kirjeldab oma poolilukirjanduslikus raamatus «Alasti tulin ma» Camille’i: «Neiul oli täiuslik kehaehitus, nagu
Auguste oli arvanudki, ta keha oli niisama kaunis nagu nägugi. Auguste juubeldas sisimas, et oli leidnud ideaalse modelli – just niisuguse, keda ta oli otsinud: neitsilikult valged õlad, pikk sihvakas keha, ilusad puusad, ilusad hästi arenenud sääred ja mis kõige erutavam, kõrge büst.»
Kui Rodin palus tal alasti poseerida, oli Camille algul häbelik, kuid kui Rodin tahtis teda õige tunnetuse tarvis puudutada, neiu murdus. Rodinil oli üldse oma kiimas tavaks naismodelle seansi ajal karata.
Filmi suhtes oligi mul suurem ootus. Camille on siin paarkümmend aastat vanem, saatusest räsitud naine, kuigi veel väga ilus. Ei Rodini ega erootikat. Ta vaid kurdab, et Rodin kasutas teda ära ja lasi isegi oma jüngritel ateljeest varastada tema skulptuurid. Camille’ist sai Rodini vang – nii nagu ta tundis end vangina ka selles hullumajas, kuhu ta filmis pistetud on.
Kuigi tegevust pole siin palju, on Juliette Binoche’i näitlejatöö meisterlik: tema pilk, nuuksudes nutmine, kõnnak. Hästi on tabatud ajastu atmosfäär, lisaks ilusad mägised maastikud. Kuid ikkagi jäi midagi puudu.
Loomulikult pole see mõeldud kassafilmiks. Mäletan, kuidas aastaid tagasi käisid siin inglise sugulased ja vaatasid üht eesti filmi. Mees ütles naisele: «Vaata, tüüpiline kontinendi film.» Psühholoogiline, vähe tegevust, pikad vaikusepausid jne. Mis siin inglastest – ameeriklased ei viitsiks selliseid filme üle viie minuti vaadata.
Siiski on kahju, et kogu Camille’i lugu pole ära kasutatud. Kohati hakkas vaadates lausa igav, vaid peategelane hoidis ärkvel.
Film
«Camille Claudel 1915»
Režissöör Bruno Dumont
Prantsusmaa 2013
2. detsembrist Tallinna kinos Sõprus