Piiridel kohta otsimas

Kes Augustitantsult tantsu otsima läheb, see petta saab, on juba vana tõde. Tegu on kõige muu kui koreograafiaga – Priit Raud on Eestisse toonud hulga hulle esinejad, kelle ampluaa ulatub intuitiivsest ümbritseva ruumi tunnetamisest üliekspressiivse manipuleerimiseni publikuga. Dokumentaalfilmist ning kuraatorite talkshow’st rääkimata.

Oli õhtuid, mil mõtlesime, mida kõike oleks saanud selle tunniga peale hakata, ning õhtuid, kus ei märganudki, et etendus juba läbi. See kõik on puhtalt maitseküsimus. Märksa olulisem on festivalil valitsev otsiv rahutus. Iseenda irooniline kõrvaltvaatamine ja pidev küsimus: milleks see kõik?

Valloonia, värske vaheldus

Kõik, nii esinejad laval kui see koduselt soe kulturnikute seltskond (samad näod õhtust õhtusse – ainult heas mõttes!), otsivad midagi – tõde, valgustatust, elamust, inspiratsiooni, piiride ületamise kogemust.

Laval tehti seda enamasti üsna provokatiivselt, publiku reaktsioone katsetades. «Miks teil on saalis 70 protsenti naisi?» uuris üks välismaistest kuraatoritest Priit Raua käest. «Kes on siin saalis kõige kurvem,» vaatavad Maike Lond ja Kaie Olmre-Hütt 1990ndate popkultuuri paroodias «Beibed» puurivate kassisilmadega publiku hulgas ringi. Tumedapäine mees esireast saab enda kätte sedeli mingi veidi eneseabiõpikuliku sententsiga.

Berliini etenduskunstnik Antonia Baehr, kes kogu lavastuse «Abecedarium Bestiarium» on näinud välja nagu mees, rullib ühes viimastest etüüdidest aeglaselt korseti roiete ümbert lahti ja asetab alasti rinnad kirjutuslauale. Inimesed jälgivad teda hinge kinni pidades. Baehril õnnestus luua NO99 saali täiesti oma ruum – veidi müstiline, ürgsetel arhetüüpidel põhinev, habras ja praksuv. Üks festivali läbivaid elemente oli ka kontseptuaalsuse ja igavuse piiril balansseeriv lõputu kordamine. Teater, kus osa kontseptsioonist on see, et publikul peabki olema natuke ebamugav.

Kadi Maria ja Kadri Noormets tekitavad oma tund aega kestval reivitantsumaratonil «An hour of» publiku seas pidevalt ootusi, et midagi juhtuks – äkki valgustatakse välja tantsijate näod, ühel hetkel läheb saalinurgas põlema lamp, siis jälle katkeb muusika. See on see hetk, millele peab järgnema puänt, kontseptuaalne konks, heureka. Aga ei, mitte midagi sellist. Reiviratas pöörleb samas monotoonsuses kuni lõpukummarduseni välja.

Festivali ühe peaesineja Ivo Dimchevi tragikoomiline ja üsnagi teatraalne «Som Faves» oli kunstniku enda sisepingete demonstratsioon, kus artist soovitas vaatajatel tungivalt kunsti austada. Samas, kui ei austa, pole ka midagi katki, jätkas enesele vastu rääkiv ja äärmustega manipuleeriv Dimchev.

Värske tuuleõhuna mõjus festivalil Valloonia eriprogramm, kus kohtas tavapäraselt provokatiivsest ja paroodialembesest Augustitantsust enam tunnetuslikku ja hingestatud lähenemist.

Mida ületada, kui piire pole

Näiteks rühmituse t.r.a.n.s.i.t.s.c.a.p.e «Land­scape duet» oli poeetiline linateos Hongkongi linnaruumist. Kahe jõu, betooni alla mattunud suurlinna ning selle ees taanduva loodusmaastiku omapärane duett ja duell, mida kaks tantsijat filmis esitavad. Lummavad mustvalged kaadrid pakkusid puhast inimkeha ilu kogu selle graatsilisuses ja äkilisuses. Viis, kuidas urbaniseerumise problemaatikat vastandjõududena esitati, puudutas oma lihtsuses nii hinge kui intellekti.

Teise ereda elamusena jääb programmist meelde Louise Vanneste «Home» – üks tantsulisemaid lavastusi, kus kaunis naisekeha lihtsalt tunnetas Kanuti Gildi saali olemust. Meditatiivne, habras ja endasse haarav kogemus väheses valguses.

Hoopis jõulisema energiaga paistis silma festivali avalavastus, kunstnike rühmituse «10 x 10 meetrit» teos «Mees üle parda», mis üritas selgust tuua mõni aeg tagasi Soome laevalt vette hüpanud ja kolm nädalat üksikul saarel redutanud eestlase motiividesse.

Kokkuvõttes on Augustitantsu festivalil – nimetatagu näidatavat siis tantsuks või etenduskunstide peoks – oma nišš, mis toob tükikese euroopalikku fluidumit eesti nüüdiskultuuri sfääri.

Augustitantsu festival

21.–31. augustini Tallinnas