Taanist pärit indie-bändil Efterklangil on oskus orkestreerida klassikalist ja modernset instrumentatsiooni ning siduda seda ka elektroonikaga. Hea uudis – nad on teel Eestisse! Efterklangi (taani keeles «järelkaja») muusikal on rahustav aura, millest peegeldub armastus muusika vastu. Nad toovad kokku palju eri saunde, erksad folkpop-vokaalid ja lõpp-produkt on muusika, mis ei torma, vaid lõdvestab. Silm puhkab, kõrv puhkab.
Kuigi Efterklangis on kolm põhiliiget – Casper Clausen, Mads Brauer ja Rasmus Stolberg –, on nende live-esinemistel koos märksa suurem punt. Laval ärkab Efterklang tõeliselt ellu! Varem on nad seda Eestis teinud kahel korral Von Krahlis, 10. juulil Kadrioru lossi lilleaias teevad nad seda taas.
Vestlesime bändi basskitarristi Rasmus Stolbergiga.
Te olete varemgi Eestis esinenud, kuidas esinemised välja kukkusid?
Väga hästi. Uude kohta esinema minna on alati huvitav ja põnev, sest kunagi ei tea, mida oodata. Mõnikord ootab sind ees väga kena üllatus, tuleb palju toredaid inimesi ja üldse väga hea show. Nii juhtus ka Eestiga, kui me Von Krahli tulime. Siis tulime kahe aasta pärast tagasi ja oli samuti väga hea õhtu. Mainiks ka seda, et Tallinnas on nii palju toredaid inimesi, kes teevad võrratut tööd nende ürituste organiseerimisega.
Rääkides uuest, neljandast LPst «Piramidast», see on tihedas ühenduses asupaigaga, mingi mahajäetud Vene kaevanduslinn Svalbardis. Mis seal ägedat oli?
Idee oli teha album, mis on väga sügavalt seotud mingi asupaigaga, kasutades välilindistusi ja panna tõsiselt asukohta kuidagi kaasa mängima.
Me otsisime erinevaid kohti. Mingil hetkel tutvustati meile seda tondilinna, Pyramidenit. Olime kohe vaimustuses ja kindlad, et see on koht, mida otsinud oleme. Seal on maailma põhjapoolseim tiibklaver ka – sellest lugedes oli selge, et peame sinna saama. Me ei saanud seda mõtet peast, me lihtsalt tahtsime Pyramidenisse minna, kuigi me ei teadnud isegi, miks täpselt.
See polnud väga lihtne, nii füüsiliselt minna kui ka luba sinna minemiseks saada tundus võimatu. Lõpuks meil vedas ja me saime üheksaks päevaks minna. Bändina albumit teha on üldse omaette väljakutse – koostöö peab sujuma, üksteist peab mõistma, et tulem oleks ühtne teos. See reis oli ülimalt inspireeriv, saime nii palju ideid ja viise, kuidas muusikat luua.
Mainisid välilindistusi. Mis ägedaid, ebatavalisi instrumente te albumi jaoks välja võlusite?
Iga sünt või perkussioon põhineb mingil lindistusel selles kohas. Me otsisime seal mingeid suvalisi asju ja objekte, millel oli kõla või noot, eriti hea oli, kui mõnel asjal oli erinevaid noote. Lindistasime neid päris palju, koju jõudes, kui me produtseerima hakkasime, oli meil üle tuhande sämpli. Valisime parimad välja, väänasime ja kohendasime nad sobivaks. Kodus oli tähtsaim see, et me leiaks parima viisi teha parimat muusikat.
Tegite ka filmi «The Ghost of Piramida» (Piramida vaim), kui tähtis on visuaalne pool bändi jaoks?
Väga tähtis. Terve bändi eluea oleme panustanud sellesse, et plaadid ja esinemised oleks ka visuaalselt ilusad. Kui töötada nii pööraselt muusika kallal, siis tundub tobe panna mingi kiirelt tehtud joonistus. Plaadi kaas peab resoneerima muusikaga ja peegeldama seda. Olen aastatega seda ka märganud, et palju kergem on inimesteni jõuda, kui sul on hea visuaal – kui nad näevad päris inimesi mängimas, mõistetakse muusikat palju paremini, kogevad rohkem kui lihtsalt plaadi kuulamist. Sama teema on videotega, nad täiustavad kuulamist.
Millised kunstitööd, näiteks filmid või kirjandus, on veel teie saundi mõjutanud?
Me oleme teinud kaks filmi ja peaaegu igale «Piramida» laulule muusikavideo. See on vapustav ning vabastav, et meil on võimalus produtseerida väga vähese rahaga nii palju. Kui me esimese video 2004. aastal tegime, siis oli see suur investeering ning hullult tööd ja inimesi läks sinna. Nüüd tulevad inimesed meie juurde, ütlevad, et neil on lahe idee, kas nad võivad meile video teha.
Lahe.
Aga muidu, jah, meeldivad meile igasugused veidrad režissöörid ja kirjanikud. Kutid nagu Werner Herzog, David Lynch, nad on alati inspireerivad. Ma ei oska väga selgitada, kuidas nad muusikaga reageerivad, aga ma usun, et kuidagi see ikka väljendub.
Aga muusikamõjutused?
Kuidas palun?
Mis muusika teile meeldib? Kuulsin, et näiteks Radiohead ...
Ah muidugi, mulle väga meeldib Radiohead. Nad olid meie põhiline inspiratsioon, kui me alustasime bändiga. Muidu on tore ka näha, et bänd, kes on nii massiivselt populaarne, püsib siiani pinnal.
Mis on teie kõige halvem esinemiskogemus?
Hmm ... Hea küsimus. Ma arvan, et meil on hea oskus kõik positiivsesse suunda tüürida.
Ma pingutan nüüd, üritan välja mõelda mõne halva show ... Ma olen olnud soojendusesineja mõned korrad, kus põhimõtteliselt maksad peale, et toetada suurt nime, sest sulle väga meeldib, mida nad teevad. Soojendusbändiks olla on muusikule keeruline töö, sest mõnikord sa mängid inimestele, keda absoluutselt ei huvita. Mul ei ole kahjuks ühtegi näidet, ma armastan tohutult esinemist.
Sellepärast me bändina mängime nii palju live’sid ja oleme seda aastaid teinud – me lihtsalt naudime seda.
Teil on läbi albumite edasiliikuv saund. Kas on ka mõtteid mõnda täiesti teist stiili proovida? Kas kõrval- või sooloprojektides või isegi Efterklangi tulevastel plaatidel?
On küll mõtteid ja me arvatavasti ka proovime teisi stiile. Muusikas on lihtsalt nii palju võimalusi, ma ei tea, kas Efterklang on piisavalt suur meie ideede jaoks.
Meil on paar kõrvalprojekti, kuid kõige jaoks aega leida on keeruline. Vahel on hea täielikult ühele asjale keskenduda ja teha seda super hästi. Kerge on sattuda situatsiooni, kus sul on viis erinevat projekti ja ükski neist pole hullult hea, sest võimatu on keskenduda nii mitmele asjale üheaegselt. Nii palju muusikat on teha ...
Kontsert
Efterklang esineb kolmapäeval, 10. juulil Tallinnas Kadrioru lossi lilleaias.
• 19.00 – avatakse uksed publikule
• 20.00 – alustab Odd Hugo
• 21.00–22.30 – Efterklang